Kas e-seadmete üha paisuv virvarr ettevõttes on pannud teid mõtlema kokkuhoiuvõimalustele? Näiteks töötajate ajakulus, tehnika võimsuses, seadmete hulgas? Lahenduse pakub virtualiseerimine – tarkvara muutmine riistvarast sõltumatuks. Nii kasutate ressursse optimaalselt ja väldite ülearuseid kulutusi seadmete ostmiseks. Ühtlasi tõuseb töökindlus ja kulub mitu korda vähem aega võimalike rikete kõrvaldamiseks.
Raiwo Mikkov
raiwo dot mikkov at vorguvara dot ee
Tel. 671 0292
Kindlasti teab iga asjahuviline mõistet VPN (ingl virtualized private network), mis tähistab virtualiseeritud privaatset andmesidekanalit üle avatud interneti. See virtuaalne võrguühendus võeti kasutusele siis, kui arvutivõrkude uus tehnoloogiline tase võimaldas tekitada krüpteeritud andmeühenduskanali kahe suvalise punkti vahel.
Uus tehnoloogia – paindlik, funktsionaalne ja odav – laskis lihtsalt ja kiiresti luua virtuaalseid privaatühendusi. Mõiste VPN koos vastavate protokollide nimedega kinnistusid IT-maailma kõnepruuki, ehkki virtualiseerimisest laiemalt veel ei räägitud.
Virtuaalsena on võimalik jooksutada ka spetsiaalseadmeid, nagu tulemüürid, etherneti kommutaatorid, andmevoogude koormusjaoturid jm. Virtuaalsetes seadmetes saab omakorda tekitada virtuaalseid süsteeme, nagu virtuaalsed ruuterid või domeenid. Selline topeltvirtuaalsus on üsna lähedal ulmele – see kajastub ka Võrguvara hüüdlauses.
Paljud tootjad pakuvad paralleelselt nii reaalseid seadmeid kui ka nende virtuaalversioone. Virtuaalseade on õieti üksnes litsents või fail, mis pole seotud konkreetse riistvaraga.
Kui serveril, millel töötab virtuaalne seade, napib jõudlust, saab serveri vahetada võimsama vastu ning vana serverit edasi kasutada mingiks muuks otstarbeks. Nii ei teki arvutustehnika võimsuse kiirest arengust hoolimata kunagi jõudluse puudust.
Kas eelistada virtuaalseid või reaalseid seadmeid, sellele oskab Võrguvara igal konkreetsel juhul lahenduse leida.
Virtualiseerimise lainel olles me serveri riistvarast siiski ei pääse, sest ka virtuaalmasin töötab füüsilises seadmes, olgugi et virtuaalsena arvuti mälus. Selle tehnoloogia tõelist kasu on näha alles siis, kui tekib vajadus soetada järjekordne arvuti või server.
Kõigepealt tuleb sel juhul otsustada, kas on mõtet investeerida riistvarasse (suhteliselt kallis, tarbib elektrienergiat, jõudlusest keskmiselt koormatud ainult 5–10%), laiendada serveriruumi, et mahutada ära kõik olemasolevad ja tulevikus soetatavad serverid (tehes kulutusi ka nende toitmiseks ning jahutamiseks) või hankida litsents, mis võimaldab käivitada uue serveri virtuaalsena olemasoleva serveri mälus.
Võrguvara spetsialistid teavad, mis on ühe või teise lahenduse võimalused, ning aitavad leida optimaalset lahendust.
Virtualiseerida saab ka töökohaarvuteid. Sellise lahenduse puhul töötavad kõik arvutid keskserveri mälus. Iga kasutaja vajab oma arvutiga suhtlemiseks vaid odavat terminali, mille kaudu jõuab tema töölauale arvuti kasutajaliides.
See lahendus lihtsustab tunduvalt administraatori tööd, sest kogu arvutipark on keskselt hallatav. Eri kasutajagruppidele on võimalik luua sobivaid virtuaalseid arvutimudeleid, mida hiljem kloonida ja kasutajatele kättesaadavaks teha.
Kasutaja aga ei saa oma oskamatusest hoolimata arvutis midagi ära rikkuda, sest mis jõuvõtteid ta sellega suheldes ka ei tarvitaks, saab ta igal hommikul oma kasutusse niisama töövalmis ja rikkumata virtuaalse arvuti.
Võrguvara oskab sellise lahenduse ehitamisel igati abiks olla.
Mida teha, kui on vaja kasutada kettaruumi ja arvutiressurssi, kuid pole käepärast sobivat andmehoidlat ja serverit või pole piisavalt raha nende soetamiseks?
Lahendus on lihtne – võib osta vajaliku ressursi teenusepakkujalt. Kasutaja saab oma käsutusse vajaliku kettaruumi, sobiva võimekusega virtuaalse arvutipargi ning kaugligipääsu sellele. Nii on võimalik kiiresti laiendada oma teenuseid või käivitada uusi, ehkki endal puudub tarkvara jooksutamiseks vajalik riistvara.
Suuremate süsteemide puhul on korraga kasutusel mitu serverit, mistõttu ei saa läbi ilma andmehoidlata. Kuna andmed on iga süsteemi omaniku kõige kallim vara, tuleb neid hoida võimalikult turvalises kohas.
Andmehoidla on üldjuhul keskne seade, mille külge ühendatud serverid kasutavad selles sisalduvaid andmeid. Andmehoidlaid ehk kõvakettamassiive on mitmesuguse hinna, tehniliste võimaluste ja andmemahuga. Andmete salvestamiseks saab kasutada mitut tüüpi kõvakettaid: SCSI, SATA, SAS, SSD. Kettamassiivide vaheliste ühenduste tehnoloogiaid kirjeldab terve rida mitmetähelisi lühendeid: NAS, DAS, SAN, iSCSI FC, FCoE. Andmete ülekandmisel serverist kettamassiivi räägitakse andmevoo kompressimisest ja dedupleksimisest.
Virtualiseerimisega on andmehoidlad seotud otseselt, sest nagu muidki andmeid, hoitakse keskses andmehoidlas ka virtuaalmasinaid ja nende koopiaid. Kettamassiivi kasutamine keskse andmehoidlana annab võimaluse kasutusele võtta kogu funktsionaalsus, mida virtualiseerimistarkvara pakub.
Võrguvara aitab orienteeruda terminites, valida igaks konkreetseks juhtumiks sobiva andmehoidla ning projekteerida vastava süsteemi..